Elatisraha suurus pole ühtviisi mõõdetav

Elatisraha suurus pole ühtviisi mõõdetav

Vanematega koos elavale lapsele tehtavad kulutused tavaliselt tüli ei põhjusta. Mõlemad vanemad hoolitsevad lapse eest vahetult ning enamasti on kulutuste suurus üldjoontes teada ja ette nähtav. Pilt muutub aga teravamaks, kui üks vanem asub elama lapsest eraldi.

Kokkulepe on raske sündima

Perekonnaseaduse (PKS) § 100 lõike 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Teisisõnu asendub senine vahetu lapse ülalpidamine enamikul juhtudest kohustusega tasuda teisele vanemale raha.

Siinkohal oleks mõistlik jätk, et elatisraha suuruse ja tasu intervalli kohta sõlmitakse teineteise ja lapse huvisid arvestav kokkulepe. Paraku kipub selleks ajaks muidu toredate vanemate suhe olema sedavõrd keerdus, et lapsele tehtavad kulutused ei tekita mitte ainult vaidlussädemeid, vaid ka kirgliku kohtumenetluse. Headel juhtudel jõutakse kohtusaalis kompromissile, kuid harvad pole ka olukorrad, kus ainuüksi vaidlusele kulunud menetluskulude arvelt saaks tasuda mitme aasta elatise.

Miinimumelatis ja lapse vajadused

PKS § 101 lõike 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ehk elatis on seotud miinimumpalgaga. Miinimumelatise nõude esitamisel ei pea seda tõendama. Samas on miinimumpalk kasvanud keskmisest brutopalgast kiiremini ja selle pinnalt määratav elatis on nii lapsevanemate kui ka kohtunike arvates olnud juba aastaid liiga kõrge. Mis aga peamine, miinimumelatis ei seostu lapse tegelike vajadustega.

PKS § 102 lõike 2 järgi võib kohus mõjuvatel põhjustel vähendada elatist alla miinimummäära. Miinimumelatise suurus ja suutmatus seda tasuda on viinud olukorrani, kus suur osa elatisevaidlusi keskendub sellele, kas esinevad tingimused, mis õigustaksid miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmist.

Ministeerium tellis uuringu

Kasvav rahulolematus ja pidevad vaidlused on viinud selleni, et 11. juunil 2018 püstitas Justiitsministeerium perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuses probleemi kirjelduse: perekonnaseaduses sätestatud miinimumelatis on elatise maksja jaoks sageli liiga kõrge. See mõjub kohustatud isikutele demotiveerivalt ja võib tekitada rahalisi kohustusi, mida täita ei suudeta. Seetõttu ei täida praegune miinimumelatis enam oma kohtumenetluses lihtsustavat funktsiooni ega pruugi kaitsta elatist saava lapse parimat huvi.

Eelneva tulemusel valmis 2020. aasta veebruaris Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi uuring „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis. Lõpparuanne“. Uuringu lõpparuandes vaadeldi lapse vajaduspõhise miinimumelatise suurust kahe erineva, võrdlusanalüüsi ja standardeelarve metoodika kaudu.

Huvitatutel soovitan see hõlpsasti loetav uuring läbi vaadata ning seda saab teha ajakirja RUP rubriigis „Meistri Eri“. Samas on võimalik lugeda Riigikohtu vastavateemalisi lahendeid.

Kehtiv alammäär on kõrge

PKS § 100 lõike 2 ja 101 lõike 1 järgi on lapsel jätkuvalt õigus nõuda elatist, mis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Küll aga saab uuringule tugineda PKS § 102 lõike 2 (elatise vähendamine alla miinimummäära) rakendamisel mõjuva põhjuse sisustamisel. See aga ei tähenda, et lapse elatis ei võiks olla Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast suurem. Kui miinimummäärast suurem elatis on vajalik (s.o kooskõlas lapse arengu ja põhjendatud huvidega), tuleb nõue ära tõendada.

Ülalpidamiskohustuse olemus on jätkuvalt sama, vanemal on endiselt kohustus last ülal pidada. Muidugi ei ole saladus, et mõnikord on elatise nõude esitamine raskendatud (teise vanema asukoht on teadmata) või on juba väljamõistetud elatise täitmine tulemusteta.

Nõue vanavanemate vastu

Sellises olukorras saab rakendada PKS § 106 lõikes 2 sätestatut, mille järgi juhul, kui isikult ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena.

Esimeses lauses nimetatud juhul läheb kohustatud isiku asemel ülalpidamist andnud isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu. Teisisõnu annab säte aluse pöörduda nõudega lapse vanavanemate vastu. Tegemist on asenduskohustusega, vanavanem täidaks seda kohustust oma alaneja sugulase (lapse vanema) asemel. Asenduskohustuse täitmisel tekiks vanavanemal täidetud ulatuses omakorda nõue lapse vanema vastu, kelle asemel tema ülalpidamiskohustuse täitis. Kohtupraktikas on sellist nõuet küll esitatud, kuid küllaltki harva (2019. aastal seitse lahendit).

Tõenäoliselt on põhjus selles, et vanavanema vastu ei tahaks emotsionaalsetel kaalutlustel minna ning sellise nõude esitamine vanavanema vastu on PKS § 102 lõike 1 järgi piiratud (erinevalt lapse vanemast, kellele alaealise lapse ülalpidamiskohustuse puhul selline erand ei laiene).

PKS § 102 lõike 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Ehk kui vanavanema sissetuleku moodustab ainult pension ning muu oluline vara puudub, võib kohus jätta nõude rahuldamata või mõista selle välja soovitust väiksemas ulatuses.

Kokkuvõte

Praegu kehtivale elatise miinimummäärale vastandub üha uusi aluseid, mille tulemusel määravad kohtud elatise alla kehtivat miinimummäära. Juhul, kui vanem teeb eelnevalt kindlaks oma lapse tegelikud põhjendatud vajadused ja on valmis seda ka tõendama, annab see elatisenõudele kindlama aluse.