Politsei- ja Piirivalveamet diskrimineeris lapsehoolduspuhkuselt naasnud töötajat
Politsei- ja Piirivalveamet diskrimineeris lapsehoolduspuhkuselt naasnud töötajat
Advokaadibüroo TETRIS vandeadvokaat Indrek Kukk esindas edukalt klienti, kelle tööleping lõpetati diskrimineerivalt lapsehoolduspuhkuselt naasmise järel. Tallinna Ringkonnakohus jättis jõusse maakohtu otsuse sisulise tuuma, mille kohaselt Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) oli töötajat diskrimineerinud.
Juhtumi keskmes oli noor ema, kes soovis naasta tööle pärast lapsehoolduspuhkust. PPA lõpetas temaga töölepingu, viidates väidetavale koondamisolukorrale. Samas eelistati teisele sarnasele ametikohale töötajat, kellel puudus kõrgharidus (mida ametikohal eeldati) ja kellel ei olnud lapsi. Kohus leidis, et töölepingu ülesütlemise tegelik põhjus oli seotud töötaja perekondlike kohustustega, mistõttu oli tegemist soolise ja perekondliku seisundi alusel diskrimineerimisega.
PPA ei esitanud kohtumenetluse jooksul usaldusväärseid tõendeid koondamise kohta. Esitatud organisatsiooniskeemid ei olnud õiguslikult siduvad dokumendid ega peegeldanud objektiivselt PPA struktuuri töölepingu lõpetamise aja seisuga. Lisaks ilmnes, et neid dokumente oli muudetud alles kohtuvaidluse ajal PPA lepingulise esindaja poolt.
Kohtuvaidlus kestis üle kolme aasta. Menetluse venimine suurendas oluliselt ka riigi kulu – lisaks hüvitisele määras kohus PPA-le kohustuse tasuda märkimisväärne summa viivistena.
Mis on diskrimineerimine?
Euroopa Nõukogu on diskrimineerimist selgitanud järgnevalt: Diskrimineerimine tekib siis, kui inimesi eelistatakse sarnases olukorras teistest vähem ainult seetõttu, et nad kuuluvad või neid arvatakse kuuluvat teatud rühma või inimkategooriasse. Inimesi võidakse diskrimineerida nende vanuse, puude, rahvuse, päritolu, poliitiliste vaadete, rassi, usu, bioloogilise või sotsiaalse soo, seksuaalse orientatsiooni, keele, kultuuri ja palju muu alusel. Diskrimineerimine, mis on sageli inimeste eelarvamuste tulemus, muudab inimesed võimetuks, takistab neid saamast aktiivseteks kodanikeks, piirab nende oskuste arengut ja paljudel juhtudel muudab kättesaamatuks töökoha, tervishoiuteenused, hariduse või elukoha.