Kas ametnikel peaks olema võimalik halduskohtu otsuseid vaidlustada?

Kas ametnikel peaks olema võimalik halduskohtu otsuseid vaidlustada?

Puutudes kokku erinevate vaidlustega, olen kasvatanud enesele piisavalt paksu naha, et mitte ärrituda ja kliendi emotsioonidega kaasa minna. Hoolimata sellest tuleb aeg-ajalt ette olukordi, mis võtavad kukalt kratsima. Eraõiguslike isikute omavahelistes vaidlustes on viimse võimaluseni võitlemine mõistetav – vaidlus kipub puudutama poole heaolu, kodu, sissetulekut või midagi muud väga olulist. Samas vaidluste korral haldusasjades jääb tihti arusaamatuks, miks haldusorgan käitub nii, nagu ta käitub, ja tekib tunne, et tegemist on lihtsalt ametnikupoolse kiusuga.

Hetkel esindan ühte äriühingu (endist) juhatuse liiget, kellele Maksu- ja Tolliamet koostas vastutusotsuse, millega mõistis juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla välja ja seda hoolimata asjaolust, et äriühingu majanduslik olukord pidevalt paranes ja oodata oli saneerimismenetluse kaudu kolmandalt isikult võlgu olevate summade laekumist. Maksu- ja Tolliamet lahendas probleemi oma ametnikulikul viisil, jättes maksuvõla ajatamata ja arestides äriühingu kontod, ehk lõpetas sisuliselt äriühingu majandustegevuse.

Kuna Maksu- ja Tolliameti tegevus oli ebaõige ja ebaõiglane, vaidlustasime vastutusotsuse halduskohtus. Halduskohus nõustus meiega ja leidis, et vastutusotsuse tegemise eeldused ei olnud täidetud.

Vastutusotsuse eeldusteks on, et:

1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest;

2) rikutud on kohustust tagada maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine;

3) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg.

Kohtulahend on üsna põhjalik, kuid sellest hoolimata andis Maksu-ja Tolliamet teada, et kavatseb vastava otsuse vaidlustada. Eks ametnik teab asju paremini, kui kohtunik.

Täna on seaduses võimalus ametil kohtuotsuseid edasi kaevata olemas ja sinna ei ole midagi parata, samas, kui õige ja põhjendatud on inimese solgutamine ametnike ja kohtute vahet? Otsuseid vastu võttev ametnik sisuliselt oma ebaõigete otsuste ja tegude eest ei vastuta ja ilmselt ei saa ka aru, kui koormav (nii vaimselt kui ka rahaliselt) on inimese jaoks riigiga vaidlemine. Kui ametnik seda mõistab, siis ei saa asuda seisukohale, et ta lihtsalt teeb oma tööd ja las õigusselgus sünnib Riigikohtus. Näiteks väärteoasjades on üldjuhul ametniku otsus nö esmaseks otsuseks ning selle õiguspärasust saab kontrollida vaid kahes kohtuastmes, mitte kolmes, nagu haldusmenetluses tehtud otsuste puhul.

Pooleli oleva kohtmenetluse tõttu siinkohal pikemalt peatuda ei saa, kuid saan tuua konkreetsema näite oma praktikast, kus ametnike pehmelt öeldes pahatahtlik tegevus on hakanud mõjuma inimese tervisele.

30.01.2017 kukkus töötaja tööülesandeid täites ja sai tervisekahjustuse. Õnnetus fikseeriti Tööinspektsioonis 05.04.2017 perearsti teatise alusel. Miks see teatise esitamine nii palju viibis, sellega on segased lood, kuid inimene oli mitmeid kuid töövõimetuslehel, tänaseks on tal tuvastatud raske puue.

Igal juhul arvas tööandja, et tööõnnetusega tegemist ei olnud ja Tööinspektsioon ei pidanud omapoolse uurimise algatamist vajalikuks. Inimene esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tööinspektsiooni kohustamiseks asi uuesti läbi vaadata. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Inimene vaidlustas halduskohtu otsuse ning Tallinna Ringkonnakohus oma 15.11.2018. a otsusega kohustas Tööinspektsiooni tööõnnetust uurima, sh juhtis ka inspektsiooni tähelepanu õnnetuse toimumist kinnitavatele tõenditele ja väidetele, millega peaks asja uurimisel arvestama.

Enesestmõistetavalt viis Tööinspektsioon vaidluse edasi Riigikohtusse ja ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 14.05.2019. aastal menetlusse mitte võtmise määrusega, kuna puudusid kassatsiooni alused.

Paralleelselt haldusmenetlusega ja halduskohtumenetlusega esitas inimene tsiviilkohtule hagi tööõnnetuse tuvastamiseks. Maakohus rahuldas hagi ja tuvastas tööõnnetuse toimumise. Ka ringkonnakohus leidis, et tööõnnetus leidis aset ja jättis tööandja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Tööandja pöördus aga Riigikohtu poole, kes jättis oma 02.10.2019 otsusega töötaja hagi läbi vaatamata, kuna tööõnnetust ei ole tuvatsushagi korras võimalik menetleda, vaid oleks tulnud esitada kohustamishagi.

Nüüd alles pea pool aastat hiljem asus Tööinspektsioon seni eiratud ning 14.05.2019 jõustunud ringkonnakohtu otsust täitma ja 30.01.2017 toimunud tööõnnetust uuesti uurima. 13.12.2019. aasta otsuses leidis Tööinspektsioon hoolimata eeltoodust taas, et uurimine tuleb lõpetada, kuna tegemist ei ole tööõnnetusega.

Inimene esitas uuesti Tallinna halduskohtule kaebuse, milles taotleb tühistada Tööinspektsiooni uurimise lõpetamise otsus ning kohustada Tööinspektsiooni asja uuesti lahendama.

Halduskohus jättis taas kaebuse rahuldamata, kuid ringkonnakohus oma 31.08.2021 otsusega rahuldas kaebuse ja ütles Tööinspektsioonile taas, et asja tuleb sisuliselt menetleda ning kohtu juhistega ka arvestada.

Tööinspektsioon otsustas taaskord oma seadusest tulenevat võimalust kasutada ning viis asja Riigikohtusse, kuna ei olnud nõus, et ringkonnakohus redutseeris ametnike diskretsiooni sisuliselt nullini, öeldes ära, et tööõnnetus on aset leidnud ja tuvastatav. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 26.10.2021. aastal menetlusse mitte võtmise määrusega, kuna puudusid kassatsiooni alused.

Seega on Tööinspektsiooni ametnikud tööõnnetuses viga saanud inimest kohtute vahel loksutanud tänaseks juba üle nelja aasta, sundides inimest kulutama nii närve kui ka tuhandetes eurodes raha ning lõpplahendit meil ikka veel ei ole. Ülalkirjeldatud kaasuste valguses tekib küsimus, kas haldusorganil ikka peab olema õigus tema suhtes negatiivselt lahendatud kohtuotsute vaidlustamiseks?