Väärteokaristus toob kaasa relvaloa kehtetuks tunnistamise

Väärteokaristus toob kaasa relvaloa kehtetuks tunnistamise

Käesolev puudutab eelkõige jahimehi, kuid ka kõiki teisi, kes mingil põhjusel peavad vajalikuks
relvaluba omada.

RelvS § 43 lg 3 p 2 näeb ette relvaloa kehtetuks tunnistamise, kui loa omaja ei vasta enam
relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb relvaseaduse § 36 lõike 1 punktis 1–7, 9 või 10
või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu.

RelvS-e § 36 sätestab relvaloa andmist välistavad asjaolud ning nimetatud paragrahvi lg 1 p 7
kohaselt ei anta relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteo korras karistatud relva, tulirelva olulise
osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis
sätestatud nõude rikkumise eest.

RelvS § 43 lg 3 p 2 on imperatiivse iseloomuga säte, mille kooskõla põhiseadusega on Riigikohus oma 18. juuni 2019 lahendis 5-19-26 hinnanud ning leidnud, et vastav säte ei lähe vastuollu Põhiseadusega.

Seega kehtivast õigusest tulenevalt olukorras, kus isikut karistatakse väärteokorras mis iganes
relvaseaduse rikkumise eest väärteo korras kasvõi minimaalse rahatrahviga, kaasneb vastavale
väärteokaristusele vältimatult ka relvaloa kehtetuks tunnistamine koos kohustusega relvad ja
laskemoon võõrandada.

Seega tasub alati kaaluda, kas nõustuda relvaseaduse alusel pisirikkumise eest määratud
väärteokaristusega või on mõistlik see vaidlustada.